Thursday, March 27, 2014

Moment – kaduva kassi lumm




Kõnnin rutakal sammul mööda tänavat, fotoaparaat kotiga kaasas. Hetkel pole aega, hetkel väga kiire, vaja käia ära punktis A ja B ja C. Küll pärast jõuab igasuguseid asju teha ja näha.

Järsku näen üht motiivi – kui hea pildi siit saaks! Milline mõnus formaat, täpselt see, mis mul vaja, täpselt minu kaamera mõõtu. Milline valguse ja varju koosmäng! Paar toredat detailigi. Rõõmus leiu üle, jätan koha meelde ja tõttan edasi. Tagasiteel on kindlasti kaamera kotist väljas ja teen siin pildi, siis on aega rahulikult sättida. 


Kui punktis A–C käidud ning tuldud teed tagasi marsin, kaamera kaelas ja laskevalmis, ei leia enam kuidagi seda kohta üles, mis enne mind vaimustunult tervitas. Uurin siit ja uurin sealt, käin edasi ja tagasi, kükitan, tõusen püsti. Ka pea viltu keeramine ei aita. Kui läbi kaamerasilma uurin, on tühjus. Mitte midagi enam pole. Kuhu kadus siis see moment ometi? Mis lummus mind enne valdas, kui siit mööda kõndisin? Miks seda enam pole? Ja miks, miks ma ometi ei teinud kohe seda pilti? Miks ma arvasin, et see kaader mind ootab kui tagasi tulen? Et ta on alles, ikka samasugune, istub paigal nagu hästi treenitud koer? Aeg on läinud ju edasi, valgus on muutunud, vahepeal olen näinud palju muud, ent selle koha lumm on kadunud.

 
Kas see kõlab kuidagi tuttavlikult? Ilmselt nii mõnelegi küll. Ükskõik, kas linnatänaval või looduses, see moment on seal. On nagu kass, kes istub esimese varahommikuse kevadpäikese sillerdavas laigus ja ammutab endasse D-vitamiini, silmad hiilgamas. Ta pakub sulle võimaluse, ühe kaadri, täpselt kadreeritud, komponeeritud plaani ja kõnnib siis minema, järgmisse päikselaiku. Mõtlemise ajal, et oh, ma pärast teen, mul pärast aega, mul on
praegu kiire, ta juba ongi läinud.


Järjest olen hakanud julgema, olen hakanud riskima, ükskõik, kui kiire mul 
parajasti on, annan ikkagi momendi lummusele võimaluse ühe-kahe klõpsu näol. Sest see maailmaruum käib sabaga jõnksutades oma rada ja liigub kiiremini kui see buss, mille peale kiirustan. Ja kes teab, vahest jääks buss seekord nagunii paar minutit hiljaks?, ja ma jõuaksin ikkagi peale. 



Need momendid tasuvad end ära tänulikkusega, mida pärast negatiivilt või positiivilt näen.  Igal järgmisel korral sealt möödudes vaatan ikka ja jälle samasse kohta, et olla kindel, kas ma veel näen  seda hiilgavate silmadega kassi, aga teist korda ei ole teda enam seal. 
Ja iga järgneva korraga vaatan järjest vähem, kuni lõpuks vaatan vaid harjumusest.







Sunday, March 23, 2014

Pimikuseiklused – amidoolilmuti




Ilmuti – 1,5 min
Kinnisti – 3 min

Retsept:             
lähtelahus 1 liitrile V. Mikulini raamatust
vesi (30–40 0C)                                 750ml
naatriumsulfit, veevaba                      100g
amidool                                            20g
vesi (külm)                                       kuni 1l

Mis on amidool? Üks raamat (fotoretseptid 1974, V. Mikulin) ütleb: 1-hüdroksü-2,4-diaminobenseenhüdrokloriid, diaminofenoolhüdrokloriid. HOC6H3(NH2)2 . 2HCl
Teine raamat (Fotopraktika, 1975, kirjastus Valgus) on natuke lahkem ja kirjeldab amidooli nii:
valged, kestvamal säilitamisel pruunistuvad, vees hõlpsasti lahustuvad nõelkristallid. Ilmutusaine, mis toimib spetsiaalselt lisandatava leeliseta. Kasutusel hõbebromiidpaberite ilmutites (sinakasmust kujutis) ja värvuspöördfilmide must-valges ilmutis. Võib põhjustada ekseemi. Säilitada õhukindlalt. Lahus säilib halvasti. Pruunistunud kristallid säilitavad töövõime.

Amidoolilmuti määrib jubedalt, see on tume-tumelillakaspruun, peaaegu must ja ei säili kaua. St et lahus tuleb valmistada vahetult enne kasutamist ja mõne tunni pärast tuleb see ära valada. Amidooliga tuleb olla ettevaatlik, kuna on mingil määral mürgine. Seega tuleb kindlasti kätte panna kummikindad, kui amidooliga "solistada". Mõni soovitab kuivainete kokku segamisel kasutada ka respiraatorit. Aga midagi väga hullu temaga ei tohiks olla. Nagu raamatus kirjas oli võib põhjustada, ei pruugi :)

Kuidas siis asi oli? Tanel kaalus ja "keetis" kokku lahuse ja mina asusin pilte ilmutama. Suurendasin pildi ning pistsin amidoolilmutisse 1,5 minutiks, seejärel pesuvanni ning lõpuks kinnistisse. Pärast kinnistamist pilti valge valguse käes vaadates selgus, et see on üleni pruunikas-lillakas. Eriti just foto valged servad. Kujutis ise tundus peaaegu mustvalge. Võib-olla tekkis lihtsalt tugev kontrastitunne. Aga pilt ise õnnestus väga hästi, detail oli lihtsalt suurepärane, samuti erinevad halltoonid.

Kui amidoolprotsess oli lõppenud ja pilt ohtralt läbi pestud, katsetasin ka pleegitamist*. See tõi tumedates alades detaili rohkem välja, aga pleegitamisega tuleb tegutseda kiirelt, muidu juhtub, et pilt jääb ebaühtlane. Kuid juhtus ka see, et pildiservad said valgeks tagasi.

Teise katsena pistsin pärast amidooli lõpupesu pildi tavailmutisse, mis muutis pildi õrnalt pruunikaks, kaotades ära lillad toonid.

Ja kolmanda katsena läheb kirja selline tööjärjekord:
- amidoolilmuti, vahepesu, kinnisti, lõpupesu; pleegitamine, vahepesu, amidoolilmuti, lõpupesu. Mis sellest pikast reast välja tuli? — mustvalge pilt, ainult mõningate amidooli täppidega.

Minu jaoks püsib amidool veel ühe salapärase tumeda ainena, mille hämar maagia punase valguse varjus oma täit nägu ei näita. Tulemused on erinevad ja põnevad. 


Näitepildid on fotoskännid, paberiks Vene Unibrom, aastast 1992 

*pleegitamisest tuleb juttu eraldi peatükis


Netist ka natuke infot: 





Douro jõgi, 2013 
fomapan100, 6x6
amidoolprotsess
 


Douro jõgi, 2013 
fomapan100, 6x6
tavaprotsess


Kass Portos, 2013
Fomapan100, 6x6
amidoolprotsess + pleegitamine + tavailmuti 


Efke820 IR @ISO100,6x6, 2012
amidoolprotsess + pleegitamine + amidoolilmuti
(on näha "lohaka" pleegitamise jäljed taeval)